Huvitav on, et õppejõu järgi lubavus on tegemine (Lubavus selline tunnus, mis avaldub, kui keegi teeb mingit tegevust mingite töövahendite abil. Lubavus pole otseselt keskkonna ega tegevuse “oma”. Iga inimene tajub ja rakendab tegevuse käigus mingi töövahendiga erinevaid lubavusi. Lubavus saab kirjeldada, kasutades omadussõnu, mis iseloomustavad tegusid (näit. vaatlemine, jagamine, jälgimine, saatmine jne.) ja isikuid iseloomustavaid sõnu (nt. igaüks, kõik, tuutor, õppija, liider) ja õpiobjekte iseloomustavaid sõnu (nt. interaktiivne, jagatud, ühine). Kui lood tegevusmustri, siis see koosneb teatud tegevuste plokkidest, iga tegevuse sees teeved inimesed teatud tegusid ja nende tegemise ajal kujunevad ja avalduvad lubavused.) kuigi inglise keeles on lubavus see, mida tahetakse endale lubada saavutada midagi tehes (you do sth in order to afford to do something / sa teed midagi selleks, et endale lubada midagi teha/saavutada), mis ei tähenda alati seda, et ilmtingimata saavutad. Teisisõnu on see lihtsalt tegevuse eesmärk.
As activities can be of different length, so can the respective affordances. Once collaborators have managed to meet whatever objective/have managed to afford the meeting of the necessary objective or performing the desired action/, they proceed to redefine their objectives, and thus new affordances and respective activities emerge. So the so-called affordance-based learning is somewhat similar to task management by objectives, in which one has to plan-organize-lead-control in a loop, constantly checking whether the desired objectives have been attained (ie if they have managed to afford to achieve them). Since goals can be short-term and long-term, so can affordances. It is possible for several affordances to exist simulataneously, and it is also possible for affordances to be in conflict with each other, especially when collaborative learning is concerned.
Leave a Reply